Stories For Impact blogi

Stories For Impact ja MTÜ Peaasjad arendavad uusi võimalusi perede vaimse heaolu toetamiseks tervishoius

9. nov. 2026 •Tehtud tööd •Lugemisaeg: 7 minutit

Hiljutises küsitluses märkis 72% tervishoiutöötajatest, et arutab pere või lapse märgatud toetusvajadust kohe vastuvõtul. Samas viitab suur huvi praktiliste juhiste vastu vajadusele saada neis vestlustes rohkem tuge ja kindlust: raskuste käsitlemise lühijuhendit pidas üsna või väga kasulikuks koguni 91% sellele küsimusele vastanutest. Eestis on valmimas Soomes loodud Räägime Lastest mõtteviisile tuginev koolitus, et anda spetsialistidele rohkem kindlust lapsevanemate toetamisel.

Mis oleks, kui iga lapsevanem lahkuks perearsti, pereõe või ämmaemanda vastuvõtult selgema plaani ja suurema tegutsemisjulgusega oma pere toetamiseks? Ning tervishoiutöötaja tunneks, et tema vestlusoskus aitas perel edasi liikuda?

Vastuvõtule võib tulla täiskasvanu, kelle haiguse tõttu on lapsel raske kodus toimuvat mõista. Sinna võib jõuda ka laps, kelle raskused mõjutavad vanema und, tööd ja kogu pere igapäevaelu. Mõlemal juhul vajab tähelepanu pere toimetulek tervikuna. Eesmärk on märgata pere võimalikke haavatavusi varakult ning leida viise probleemide ennetamiseks ja raskuste süvenemise vältimiseks.

Näiteks võib perearsti vastuvõtule tulla depressiooniga lapsevanem. Ravi ja vanema toimetuleku arutamise kõrval saab küsida: „Kuidas lapsed on teie enesetunde muutusi märganud?“ või „Mis aitab lastel praegu oma tavapärast elu jätkata?“ Nii võib selguda, et lapsel on toetav vanavanem ja oluline huvitegevus, kuid vanem vajab tuge, et lapsele oma haigust eakohaselt selgitada. Vestlus ei eelda, et lapsel on juba probleem; see aitab märgata olemasolevaid kaitsetegureid ja valida ühe jõukohase sammu.

Rahvusvaheline teaduskirjandus aitab mõista, miks selline vestlus on oluline. Vanema vaimse tervise häireid käsitlenud uuringute ülevaates ilmnes, et lapsed ei mõista sageli vanemaga toimuvat ning kogevad segadust, hirmu või süütunnet. Eluohtliku haigusega vanemate peresid käsitlenud ülevaade ajakirjas The Lancet tõi esile, et lapsed tajuvad sageli, kui midagi on tõsiselt valesti, kuid vanemad võivad karta haigusest rääkimise mõju lapsele. Just tervishoiutöötajad saavad aidata vanemal lapsele toimuvat selgitada ja lapse küsimustele vastata.

Tänavu varasügisel analüüsisime Erasmus+ projekti „Laste ja perede vaimne heaolu tervishoius“ raames 248 tervishoiutöötaja veebiküsitluse vastuseid. Erialaseltside kaudu levitatud küsitlusele vastati enim Harju- ja Tartumaalt.

Pere olukorra kohta küsimine oli tavapärane osa tööst 33%-l vastajatest, 51% küsis seda mõnel juhul. Pere või lapse toetusvajadust märgates arutab 72% vastajatest enda sõnul teemat kohe vastuvõtul. Samas tunti end vestluse alustamisel ja järgmiste sammude soovitamisel vähem kindlalt kui vajaduse märkamisel.

Näiteks selgitas üks ämmaemand, et patsiendid ei taha alati pere raskustest rääkida, ning väljendas soovi õppida, kuidas delikaatset vestlust pidada. Praktilisi töövahendeid puudutanud küsimusele vastanutest pidas 89% üsna või väga kasulikuks lühijuhendit, millal pere heaolu kohta küsida, 91% juhendit esile kerkinud raskuse käsitlemiseks ja 77% vestluse ülesehituse näidist.

Küsitlusest joonistub välja kaks omavahel seotud vajadust: tervishoiutöötajad soovivad kindlustunnet perega keerulistel teemadel vestlemiseks ning selgust, milline võiks olla perele sobiv järgmine samm. Mõlemat suunda käsitletakse mainitud projekti arendustöös: koostöös Eesti Perearstide Seltsi, Eesti Ämmaemandate Ühingu ja Eesti Õdede Liidu esindajatega luuakse praktilised vestlust toetavad töövahendid koos koolitusega ning täpsustatakse perede toetamise võimalikke teekondi.

Pelgast üleskutsest pere vajadusi rohkem märgata muidugi ei piisa. Üks õde kirjeldas ootust, et pereõde võtaks viis tundi päevas patsiente vastu ning vastaks seejärel telefonikõnedele ja e-kirjadele. Tema sõnul ei võimalda selline koormus kvaliteetset tööd. Eriti tuleb vältida olukorda, mida kartis üks vastaja: keeruline ja ajamahukas perega vestlemise juhend tekitab justkui juurde veel ühe tegemata töö ning süütunde. Seega on eesmärk anda spetsialistile lihtsad võimalused kasutada juba toimuvat kontakti pere heaolu toetamiseks.

Pärast pere olukorra arutamist võib olla vaja lisatuge. Selle leidmist aitaks selgem teekond abini, mida pidas üsna või väga kasulikuks 95% sellele küsimusele vastanutest. Pere jaoks tähendab see arusaama, milline abi talle sobib ja kuidas selleni jõuda. Eneseabi ja psühhiaatrilise abi vahele mahub palju võimalusi, näiteks pereõe nõustamine, tugi vanemlike oskuste arendamisel või lapsele sobiva huvitegevuse leidmine kogukonnas. Koostööd saab teha kooli- ja töötervishoiuga, vajaduse korral tuleb kaasata eriarstiabi.

Üks arst soovis, et mure korral oleks olemas konkreetne inimene, kellele saaks info kiiresti ja lihtsalt edasi anda. Üks ämmaemand aga kirjeldas juba toimivat lahendust: haigla sotsiaaltöötaja suhtleb vajalike spetsialistidega ja annab talle tagasisidet. Selliste kokkulepete loomine vajab asutuste koostööd.

Omalt poolt saab tervishoiutöötaja algatada vestluse, mis aitab vanemal oma pere olukorda mõtestada. Selleks saab selgitada, miks teema jutuks tuleb, kuulata enne nõu andmist ning uurida, mis peres juba hästi toimib. Vanem saab mõelda, mida laps olukorrast teab või tajub, ja valida endale jõukohase sammu. Selleks võib olla lapsele toimuva selgitamine või talle olulise igapäevase harjumuse hoidmine. Siht on anda vanemale tuge ise tegutsemiseks ja töötajale kogemus, et tema oskustest on abi. Nii võib tugevneda mõlema enesekindlus ja omavaheline usaldus.

Sellisele mõtteviisile tugineb Soomes välja töötatud ja psühhiaatria valdkonnast alguse saanud Räägime Lastest lähenemine. Selle keskmes on lapse igapäevaelu vaatamine tervikuna: mis teda toetab, kus võib olla haavatavusi ning mida saavad lapsevanem ja teised olulised täiskasvanud tema heaolu hoidmiseks teha. Vanem on oma pere igapäevaelu ekspert; spetsialist aitab tal tugevusi märgata ja järgmisi samme leida. Struktureeritud Räägime Lastest vestlusmetoodika mõju on uuritud muu hulgas vaimse tervise häirega vanemate peredes. Esmatasandi koolituses kasutatakse eeskätt lähenemise mõtteviisi ja vestluspõhimõtteid, mitte täismahus metoodilist sekkumist.

Räägime Lastest mõtteviisile tuginedes on Eestis valmimas praktiline koolitus perearstidele, pereõdedele ja ämmaemandatele, et arendada lapsevanemaga vestlemise ja jõustamise oskusi. Koolitus toimub esmakordselt 2027. aasta esimeses kvartalis. MTÜ Peaasjad ja Stories For Impact loovad seda koos Soome ja Itaalia partneritega käimasoleva Erasmus+ projekti raames. Sealjuures keskendub Itaalia koolitus perede toetamisele onkoloogia ja intensiivravi osakondades. Mõlemas riigis harjutatakse pere raskuste ja ressursside märkamist, vanemaga nendel teemadel vestlemist ja vanema jõustamist realistlike järgmiste sammude abil.

Koolituse kõrval pööratakse arendustöös tähelepanu sellele, millist tuge saab pere vajaduse korral tervishoiust, sotsiaalvaldkonnast ja kogukonnast ning kuidas spetsialist saaks neis võimalustes orienteeruda.

Ennetava lähenemisviisi ja praktiliste oskuste rakendamiseks on vaja selget töökorraldust ja juhtide tuge. Üks ämmaemand rõhutas küsitluses, et vestlused peavad olema töökorraldusse sisse arvestatud. Perekeskse käsitluse toimimiseks on oluline meeskonnas kokku leppida, kes ja millal perega vestleb, kuidas selleks aega vabastada ning kuidas õpitut harjutada. Samuti on oluline arutada kogemusi, vajaduse korral ka supervisioonis. Nii saab töötaja oma oskusi turvaliselt kasutada ja vanem tuge pere jaoks olulise sammu astumiseks enne raskuste süvenemist.

Lapse heaolu ei pea muutuma nähtavaks alles siis, kui lapsel endal on tekkinud probleem. Perearsti, pereõe või ämmaemanda kohtumine lapsevanemaga võib olla väärtuslik ennetusvõimalus, kui spetsialistil on oskused seda kasutada ning olemas selged järgmised sammud ja töökorralduslik tugi.

“Laste ja perede vaimse tervise ja heaolu toetamine esmatasandi tervishoius” küsitlustulemused leiad täismahus siit.


Lisalugemiseks: Vaimne tervis esmatasandil ja peres

Peaasjade kohvihommikul „Vaimne tervis esmatasandil ja peres“ arutati, kuidas märgata raskusi varem ja kuidas siduda tervishoiu-, sotsiaal-, haridus- ning kogukondlikku tuge. Ühe keskse vajadusena tõusis esile küsimus: kuhu saab tervishoiutöötaja pere pärast mure märkamist edasi suunata?

Peaasjade „Vaimse tervise vastupanuvõime manifest 2026–2031“ soovitab tuua vaimse tervise toe esmatasandile lähemale, käsitleda lapse ja vanema heaolu perepõhiselt ning arendada selgeid abiteekondi.

Kohvihommiku kokkuvõte

Manifesti tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi peatükk


Artikkel ilmus esmakordselt Meditsiiniuudiste portaalis.

Tagasi blogisse

Viimased postitused

Koostöö laste vaimse heaolu toetamiseks koolides ja lasteaedades

Eesmärk Tugevdada koolide ja lasteaedade oskusi ning võimalusi laste vaimse tervise toetamisel ja probleemide ennetamisel. Selleks ühendame peredega peetavad toetavad…

Kuidas tõsta e-kursuse abil teadlikkust turvalistest töösuhetest?

Töötervishoiu valdkonna kursus keerulisel teemal, mis võiks olla ka päriselt huvitav, inimlik ja julgustav? Kõlab nagu pähkel, mida me ei…

"Mis mõttes?" - kolm hooaega julgeid küsimusi vaimse tervise teemadel

Vaimse tervise podcast „Mis mõttes?“: kolm hooaega, 49 episoodi ja 160 000+ kuulamist

„Mis mõttes?“ on toonud kuulajateni ekspertide teadmisi ja kogemusi olulistel vaimse tervise teemadel. Loe, mida podcasti tegemine on õpetanud ja…