Valminud on kaks mitmeosalist sarja, mis aitavad kuulajal paremini orienteeruda keerulistes ja sageli polariseerivates aruteludes. Sarjade fookuses olid nii teraapia usaldusväärsus kui ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH). Need kaks teemat vajasid meie kuulajate hinnangul kõige enam põhjalikumat lahtiseletamist.
Teraapia usaldusväärsus
Neljaosaline sari võttis arutluse alla küsimuse, mis puudutab üha rohkem inimesi: kuidas eristada teaduspõhist abi lähenemisviisidest, mis võivad küll kõlada veenvalt, kuid mille mõju pole tõendatud? Ja kas piir nende kahe vahel on üldse nii selge?
Sarja avas psühholoogiadoktor ja Tervise Arengu Instituudi vanemteadur Kenn Konstabel, kes aitas lahti mõtestada, mida tähendab tõenduspõhisus ning miks on see vaimse tervise valdkonnas oluline.
Mõju ei ole kunagi universaalne. Aspiriin ei aita kõigi haiguste vastu. Samamoodi ei aita ükski teraapia kõigi asjade vastu.
Teises episoodis rääkisime kliinilise psühholoogi Signe Noppeliga, kes on kogenud terapeut nii kognitiiv-käitumisteraapias kui ka kehapõhises “alternatiivteraapia” silti kandvas Hakomis. Arutelu keskmes oli küsimus: millist abi võib alternatiivteraapia pakkuda, mida tõenduspõhised praktikad ei paku?
Ideaalis võiksid eri terapeudid – teades oma piire ja võimalusi – koos töötada. Tõenduspõhiste ja alternatiivsete teraapiate vastandamine vaimse tervise valdkonda edasi ei aita.
Kolmandas osas rääkis Eesti Täiend- ja Alternatiivmeditsiini Nõukoja juhatuse liige Valdo Herzmann täiendmeditsiini kohast tervishoiusüsteemis. Arutlesime, miks Maailma Terviseorganisatsioon ei kasuta enam sõna “alternatiivmeditsiin”, kuidas Eestis täiendmeditsiini reguleeritakse ning milline vastutus jääb patsiendile.
Valdkondi, kus on inimene mängus, ei saa kasti panna ja öelda, et vot siin on teadus ja siin ei ole.
Sarja otsad sõlmis kokku Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja Anne Randväli, kes avas riigi vaatenurka: milliste andmete ja kriteeriumide alusel otsustatakse, milliseid teenuseid rahastada? Kuidas mõõta vaimse tervise teenuste mõju?
Kas usume, et vaimse ja füüsilise tervise mured on samaväärsed? Sageli pidurdavad meie enda hoiakud nii probleemile otsa vaatamist kui ka abi otsimist.
Kogu sarja läbivaks jooneks on küsimus usaldusest – kelle poole pöörduda, millele toetuda ja kuidas teha valikuid maailmas, kus nii teaduspõhine info kui ka kogemuslikud lood kõlavad veenvalt.
Luubi all on ATH
Kolmeosaline sari võttis ette teema, mis on viimastel aastatel tekitanud palju arutelu: ATH, selle olemus, sümptomid ning ravi.
Esimeses osas aitas kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Inga Grinberg selgitada, mida ATH tegelikult tähendab, kuidas seda diagnoositakse ning millised levinud uskumused ei vasta teaduslikule teadmisele. Juttu tuli ka naiste ATH-st, hormonaalsete muutuste mõjust, ülitundlikkusest ning ATH ja autismispektri häire kattuvatest sümptomitest.
ATH-ga inimene elab oma normaalsuses. Esimene küsimus neilt peale diagnoosi on sageli, et kas teised ei tunnegi nii?
Teises episoodis rääkis ATH Liidu juhatuse liige ja vaimse tervise eestkõneleja Kersten Kõrge sellest, kuidas ATH mõjutab enesehinnangut, tööd ja suhteid. Juttu tuli nii ATH erinevatest avaldumisviisidest, ravi eesmärgist ja hirmudest, kui ka Kersteni enda kogemustest diagnoosiga.
Ei eksisteeri ühtegi objektiivset testi, mis tõendaks ATH-d. Selle häire teebki keeruliseks see, et inimest hinnatakse tema abivajaduse põhjal.
Sarja kolmandas osas avas psühhiaater Katrin Orav, milline peaks olema korrektne ATH diagnostika ja miks see protsess võib võtta aega. Arutlesime, millised on suurimad komistuskivid diagnoosimisel, millal ja mida ravida, ning miks varase diagnoosi kartmine võib pikemas perspektiivis kahju teha.
Mõne meediku jaoks on ATH diagnoos justkui usuküsimus ning seda peetakse puhtalt väljamõeldiseks.
Sari andis mitmekesise ülevaate ATH olemusest, selle erinevatest avaldumisviisidest, diagnoosi saamise keerukusest ja ravist. Et saada teemast parim ülevaade, soovitame ära kuulata kõik kolm osa!
